Kui ma esimese hooga võtan lahti muruniidukeid müüva ettevõtte kodulehe, siis võtab silme-eest kirjuks küll. Valikut on tohutult! Hinnad kõiguvad üüratult ja kogu selle sasipuntra seest on vaja leida enda soovile ja võimalustele vastav niiduk.
Esimese asjana mõelge välja, kas soovite niidukit, mida on tarvis lükata või sellist, mis ka ise ennast edasi veab? Ilma veota niidukid on kindlasti odavamad ja neil on vähem liikuvaid osasid, mis katki võivad minna.
Iseliikuvaid niidukeid on meil üldiselt kahte sorti, esiveolised ja tagaveolised.
Üldises plaanis ei ole vahet, millised rattad veavad, sest tegemist on siiski muruniidukiga ja ringrajale sellega ei minda. Mina olen enda jaoks leidnud, et esiveolist niidukit on kergem käsitleda, kuna vajadusel saab lihtsasti vedavad rattad maast lahti tõsta ning niidukit tagasi tõmmata. Tagaveolisel tuleb selleks aga veohoob vabastada. Teisalt, esiveoline lõhub kergemini muru, sest rataste pidamine on kehvem.
Tagaveolise kasuks räägib jällegi see, et rattad ei hakka nii kergesti tühja käima, ei kraabi maapinda ega kahjusta muru. Samuti tasub kaaluda tagaveolist niidukit, siis, kui soovite kasutada rohukogujat või niidate kallakutel(ülesmäge). Esiveolisega võrreldes annab tagaratastele langev lisaraskus(kogutud rohi või kallakul gravitatsioon) tagaveolisele niidukile pidamist juurde ja saate muretult niita.
Teine oluline asi mida jälgida ning eelistada on muruniiduki rataste laagrid. Odavatel niidukitel on üldiselt rattad väga lihtsa ehitusega - plastikust rattast jookseb lihtsalt metallist rattapolt läbi. Selline süsteem on odav ja iseenesest töökindel, kuid niiduki veeretakistus on suurem ninh pikapeale kuluvad ratta ja metalli kokkupuutel rataste augud suuremaks. Abi võib olla määrdeaine kasutamisest, aga meeles tasub pidada, et kõik määrdeained on vastuvõtlikud abrassiivsetele materjalidele nagu liiv ja tolm. See tähendab, et võite rataste võlle määrides eluiga hoopis lühendada, sest määrde sisse kogunev liiv hakkab tööle kui lihvimispasta.
Kallimatel niidukitel on rattad juba kapronpuksidel või laagrite peal ning liiguvad kergemini ja peavad ka kauem vastu. Kui poes ringi käite ja stendil niidukid seisavad, võite proovida. Keerutage korraga laagriga ratast ning odavat plastikust ratast ning näete, kus üks keerleb kordades kauem kui teine.
Järgmiseks mõelge, kas soovite ilusat ja tihedat muru, mis nõuab sagedast niitmist või pigem on plaanis niita võimalikult harva? Kui viimane variant, siis valige suurema mootoriga ja külgväljaviskega niiduk. Sellised niidukid lubavad niita kõrgemat rohtu ja te ei pea nii tihti muruplatsil aega veetma. Samas miinuspooleks on murule jäetud rohuvaalud, mida pole ka kõige ilusam vaadata.
Kui soovite aga golfimuru sarnast tulemust, siis eelistage multši või kogumiskasti. Nendega tuleb silmas pidada seda, et Te ei laseks murul liiga kõrgeks kasvada, vaid niidaksite regulaarselt ja täpselt nii tihti kui vaja. Kui paar niitmiskorda vahele jääb, võib juhtuda, et multšimisest ei tule midagi välja, sest niiduk lihtsalt füüsiliselt ei suuda purustada ära niivõrd suurt rohuhulka.. ja kui lõpuks suudabki, ei näe see muru hiljem eriti esinduslik välja. Kogumiskoti probleemist saate vast isegi aru, et mida kõrgemat rohtu niidate, seda kiiremini koguja täis saab. Kujutage nüüd ette, kus teil on niita 400m2 muru ja iga 10m2 pärast on kogumiskott pilgeni täis.. 40korda tühjendamist – milline ajakulu?
Kui teil on niitmist vähe ning murulapp väike, võite vaadata ka akuga või elektrilise niiduki poole. Nende eeliseks on väike müratase ning väga hea manööverdatavus. Elektrilisi niidukeid veoga üldiselt ei kohta, samuti ei ole ma veel kuulnud neile mõeldud rohukogujast. Kui võrrelda kaalu vahet, siis elektrilised niidukid kaaluvad tihti üle kahe korra vähem oma bensiinimootoriga vendadest.
Lisaks leidub niidukitel veel palju erinevaid lisasid, mis ühel või teisel moel teevad elu kergemaks ( näiteks elektriline starter või keskne kõrguseregulaator).
